Minu virtuaalmaailma kogemus on senini piirdunud vaid teiste muljete kuulamisega.
"Esmakohtumine" Second Life keskkonnaga leidis aset umbes 2 aastat tagasi kui juhtusin raadiost kuulama kuidas Daniel Vaarik ja Välisministeeriumi asekantsler Marten Kokk (nime osas võin ka eksida) rääkisid õhinal Eesti Saatkonna avamisest virtuaalmaailmas, et see on Eesti e-arengu looginine samm ja et oleme maailmas vist kolmas riik kes saatkonna avamiseni Second Lifes on jõudnud. Arutelu Second Life keskkonna kui uue suhtluskeskkonna üle oli põnev ja kuulasin seda huviga. Samas ei pidanud ma vajalikuks tõtata arvuti taha ja luua endale Second Lifes konto.
Hiljem on mul olnud mitmeid võimalusi küsida inimestelt otse, kes ise reaalselt Second Life keskkonnas toimetavad, nende muljeid.
Tehnoloogia huvilised ise seisvad uudistajad on väitnud, et tundsid ennast virtuaalmaailmas üksikuna ja eksinuna. Arvan, et see peegeldab pärismaailma kogemust kui inimene satub ootamatult võõrasse kultuuri keskkonda ilma et ta tunneks kedagi või oleks selle kultuuri tavade ja käitumisnormidega varem tutvunud.
Olen kuulnud ka teistsugust näidet ühelt õpetajalt, kes oli Second Lifega kokkupuutunud mingil koolitusel. Tema arvas, et on väga värskendav peale pikka väsitavat tööpäeva heita diivanile, avada arvuti ja sukelduda virtuaalmaailma. Ei ole mingit vajadust minna kesklinna kohvikusse, vaid palju mugavam paik inimestega kohtumiseks ja suhtlemiseks on Second Life.
Paraku ei ole ka need vestlused lõppenud sellega, et minus on tekkinud soov Second Life ise järgi proovida.
Tahan välja tuua veel üht liiki virtuaalmaailma kogemuse - selleks on kino. Minu jaoks on muljet avaldanud kaks filmi: "Matrix" ja "Surrogaadid". Need filmid kujutavad ajajärku kus inimesed elavad isoleeritult, kogu suhtlus ja elu käib arvutite poolt loodud virtuaalmaailmas. Kui "Surrogaatides" kasutavad inimesed virtuaalmaailma kõigeks, mida on vaja teha väljaspool kaitsvaid koduseinu, samas "peale tööd" on kodus siiski päris elu säilinud, siis "Matrixis" on nn esimene elu inimestelt täielikult ära võetud.
Arvan, et fantastikal on oma koht tulevikust jutustamisel ja minu laps ei tunne ennast mõnes virtuaalmaailma keskkonnas üksiku ning eksinuna, kuid loodan siiski, et esimene maailm säilitab oma koha ja filmides kirjeldatu aitab meil paremini näha virtuaalmaailmadega kaasnevaid ohte ja hoiduda nende realiseerumise eest.
"Esmakohtumine" Second Life keskkonnaga leidis aset umbes 2 aastat tagasi kui juhtusin raadiost kuulama kuidas Daniel Vaarik ja Välisministeeriumi asekantsler Marten Kokk (nime osas võin ka eksida) rääkisid õhinal Eesti Saatkonna avamisest virtuaalmaailmas, et see on Eesti e-arengu looginine samm ja et oleme maailmas vist kolmas riik kes saatkonna avamiseni Second Lifes on jõudnud. Arutelu Second Life keskkonna kui uue suhtluskeskkonna üle oli põnev ja kuulasin seda huviga. Samas ei pidanud ma vajalikuks tõtata arvuti taha ja luua endale Second Lifes konto.
Hiljem on mul olnud mitmeid võimalusi küsida inimestelt otse, kes ise reaalselt Second Life keskkonnas toimetavad, nende muljeid.
Tehnoloogia huvilised ise seisvad uudistajad on väitnud, et tundsid ennast virtuaalmaailmas üksikuna ja eksinuna. Arvan, et see peegeldab pärismaailma kogemust kui inimene satub ootamatult võõrasse kultuuri keskkonda ilma et ta tunneks kedagi või oleks selle kultuuri tavade ja käitumisnormidega varem tutvunud.
Olen kuulnud ka teistsugust näidet ühelt õpetajalt, kes oli Second Lifega kokkupuutunud mingil koolitusel. Tema arvas, et on väga värskendav peale pikka väsitavat tööpäeva heita diivanile, avada arvuti ja sukelduda virtuaalmaailma. Ei ole mingit vajadust minna kesklinna kohvikusse, vaid palju mugavam paik inimestega kohtumiseks ja suhtlemiseks on Second Life.
Paraku ei ole ka need vestlused lõppenud sellega, et minus on tekkinud soov Second Life ise järgi proovida.
Tahan välja tuua veel üht liiki virtuaalmaailma kogemuse - selleks on kino. Minu jaoks on muljet avaldanud kaks filmi: "Matrix" ja "Surrogaadid". Need filmid kujutavad ajajärku kus inimesed elavad isoleeritult, kogu suhtlus ja elu käib arvutite poolt loodud virtuaalmaailmas. Kui "Surrogaatides" kasutavad inimesed virtuaalmaailma kõigeks, mida on vaja teha väljaspool kaitsvaid koduseinu, samas "peale tööd" on kodus siiski päris elu säilinud, siis "Matrixis" on nn esimene elu inimestelt täielikult ära võetud.
Arvan, et fantastikal on oma koht tulevikust jutustamisel ja minu laps ei tunne ennast mõnes virtuaalmaailma keskkonnas üksiku ning eksinuna, kuid loodan siiski, et esimene maailm säilitab oma koha ja filmides kirjeldatu aitab meil paremini näha virtuaalmaailmadega kaasnevaid ohte ja hoiduda nende realiseerumise eest.
No comments:
Post a Comment