Raymondi Hacker-HOWTO

Eric S. Raymond Hacker-HOWTO kirjeldab häkkerite suhtumist nende igapäeva tegemistesse, ümbritsevasse maailma ja teadmistesse mida üks häkker vajab. Samuti leiab sealt praktilisi juhiseid kuidas saada häkkeriks.

Asudes lugema Raymond Hacker-HOWTO-d ei osanud sellest eriti midagi arvata. Pigem oli minu suhtumine tõrjuv, arvasin eest leidvat kirjelduse vastandumisest pärismaailmaga ja ei midagi mõtlema panevat. Kas mu eeldused olid petlikud saad teada kui viitsid edasi lugeda.

Ok. Algatuseks tegi autor selge vahe sisse häkkerite ja kräkkerite vahel ja andis ühemõtteliselt mõista, et viimastega ta ennast siduda ei lase. Ei midagi põrutavat, samas lihtsalt ja lühidalt asi äraseletatud.

Probleemid mis ootavad lahendamist. Eesmärk on ju üllas, kes ei tahaks omada oskaja probleemilahendaja kuulsust. Kuid siiski, mind paelus „probleemide lahendamise“ lõigus viide eneseusule ja õpivõimele. Need omadused on minuarvates ka päris elus väga olulised. Kas need on sihikindla tegevuse tulemusena arendatavad?

Mõttetera, et ühegi probleemi lahendamiseks ei peaks kulutama kaks või enam korda aega tundub igati mõistlik, eriti kui lugeda lisamärkust lahendusest õppimise ja asjade paremini tegemise kohta.

Kui jõudsin punktini, mis kirjeldas häkkerite vajadust teha omal vabal tahtel asju mis on igavad ja nürid jäin vist esimest korda teksti üle sügavamalt järgi mõtlema. Arvamus, et ühtegi mõtlemisvõimelist inimest ei tohi kunagi sundida igavasse olukorda tundus kuidagi väga omasena. Kas ma mitte ise pole viimasel ajal sellise vabaduse poole püüelnud? Informaatika õppiminegi sai selle pärast ettevõetud. Tundsin, et Eric S. Raymond kirjutab asjadest mis on elus olulised.

Ma ei ole kõigega nõus mida ta kirjutab näiteks suhtumisest ja kompetentsist: „Seetõttu pead sa õppima umbusaldama paljast suhtumist ja austama igasugust kompetentsi“. Jah, kompetents on oluline, kuid ainult kompetents ilma õige suhtumiseta ei toimi. Kompetents on asi mida mõtlev inimene õiges keskonnas arendab vabatahtlikult, kuid suhtumist ei muuda tihti miski. Võib olla ainult isiklikult läbi elatud piisavalt valus kogemus. Mitte sobiv suhtumine võib ärgitada protesti meelsust või nakkatab teisi meeskonna liikmeid.

Häkkeri põhioskuste peatükki ei näe põhjust pikemalt arvustada. Kui siis ainult, et Java sobib minu arvates päris hästi esimeseks programmeerimise keeleks. Lugesin 2-3 päeva internetis leiduvat juhist ja olen võimeline iseseisvalt lihtsamaid programme kirjutama. Tõsi, kunagi 80-date alguses õppisin keskkoolis Basicu nimelist keelt ja mõni aasta hiljem sai ülikoolis isegi paar korda TMS protsessoritele masinkeeles programmi kirjutatud.

Kokkuvõtteks leian, et Eric S. Raymond oma kirjatükis „Hacker-HOWTO“ kirjeldab lihtsate sõnadega asjadest, mis peaksid korda minema igale IT-ga lähemalt kokkupuutuvale inimesle. Ma arvan, et sõna häkker ja mõne vajaliku kompetentsi täiendamise-muutmisega on tema soovitused ülekantavad igasse valdkonda.

Tarkvara- ja sisulitsentsid

FreeBSD litsents on saadud BSD litsentsi lihtsustamisel, eemaldades reklaami ja muud BSD litsentsi piiravad klauslid. Seda vaba tarkvara litsentsi loetakse ühilduvaks GNU GPL litsentsiga.

FreeBSD litsentsi näol on tegemist vaba tarkvara nn. mitte-copyleft litsentsiga, mis tähendab, et FreeBSD litsentsiga tarkvara koodi võib kasutada ka piiratud õigustega või äritarkvara loomiseks.

Selle litsentsi eripära tuleneb tema äärmisest lihtsusest kuna tarkvara kasutust sätestab ainult kaks punkti, mille sisuks on, et FreeBSD litsents lubab tarkvara ja selle lähtekoodi kasutamist mis tahes eesmärgil muudetuna või mitte kui säilitatakse või taasesitatakse copyright märge ja igasuguste garantiide puudumise teade.

Litsents jätab koodiloojate otsustada kas nad soovivad koos tarkvaraga levitada selle lähtekoodi või mitte. Litsents sobib hästi tarkvara arendajatele, kes tahavad oma töö eest raha teenida. Litsents on mõeldud soodustamaks loodud tarkvara kommerts kasutusse võtmist kuna ei sea sellele mingeid piiranguid. FreeBSD litsents sobib hästi programmeerijatele, kes soovivad keskenduda tarkvara arendamisele ja ei taha tegeleda juriidiliste nüanssidega, mis võiksid piirata loodud tarkvara mis tahes moel kasutamist.

FreeBSD litsentsiga vaba tarkvara sobib kasutatamiseks pikaajalistes uurimus või arendusprojektides, mille arenduskeskkond on ajas muutuv ja soovitakse hoida sellega seotud kulud nulli lähedased ning kui soovitakse jätta avatuks võimalus loodud tulemuse juriidiliselt lihtsaks kasutamiseks ärieesmärkidel tulevikus.

FreeBSD litsentsi põhiliseks erinevuseks võrreldes GPL litsentsiga, mis on eelkõige mõeldud avatud koodiga tarkvara kaitsmiseks äritarkvarana kasutusele võtmise eest, on võimalikult minimaalsete piirangute seadmine tarkvara edasisel kasutamisel. See võimaldab FreeBSD litsentsiga tarkvaral jääda avatud koodiga tarkvaraks või kasutada seda arendatava äritarkvara kosseisus vastavalt arendajate vajadustele.

Hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule

Hinnangu andmiseks autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule toon välja kaks näidet, mis minu arvates ei teeni enamiku autorite ega ka tarbijate huve.

Suurfirmade vaheline patendivaidlus nutitelefonide ja tahvelarvutite vallas.

Minu arvates on Apple algatatud pantendivaidlusete taga soov kaitsta oma turupositsiooni nimetatud kaubaturgudel. Selline monopolistlik lähenemine, mille eredamaks näiteks on ekraani luku eemaldamisel kindlate näpuliigutuste patenteerimine, kahjustab ettevõtete vahelist konkurentsi ja pidurdab valdkonna arengut. Ma ei pea õigeks, et on tekkinud terve ärivaldkond, milles tegutsevate firmade ainsaks eesmärgiks on kõikvõimalike tehnoloogia patentide kokkuostmine ja nende omamiselt kasumi teenimine.

Minu arvates peaks patent tagama lahenduse loojate huve, see tähendab, et võimalust teenida loodud lahenduselt väärilist tasu. Tänases ärimudelis saavad patentidelt tulu patentidega hangeldajad mitte lahenduse loojad. Teiseks patendi eesmärgiks peaks olema uute kasulike lahenduste kiire ja laialdane kasutuselvõtt. Paraku näeme tänases lähenemises hoopis arengu takistamist ja piirangute seadmist.

Suurfirmade vahelisest patendisõjast kaotavad selgelt ka tarbijad, sest kui keelatakse teatud turgudel toodete turustamine, peetakse pikki kohtuvaidlusi, ostetakse tuhandeid vajalikke ja mittevajalikke patente kokku, siis paraku kõik need kulud kajastuvad ka toodete hindades.

Eesti muusikavideode YouTubest mahavõtmine autorikaitse ühingu eestvedamisel.

Teine näide peegeldab olukorda kus organisatsioon, mis on loodud autorite kaitseks on muutunud asjaks iseenesest. Sest mille muuga võib seletada olukorda kui muusikud, soovides koguda tuntust laadivad oma videod YouTubesse ülesse ja EAÜ võtab need vastu muusikute tahtmist sealt maha. Tundub, et autorikaaitseorganisatsiooni olemasolu eesmärgiks on autorikaitseorganisatsiooni olemasolu mitte autorite kaitse.

Autorikaitseühingu väide: „Artist ei adu, et on õigused lepinguga ära andnud kollektiivse esinemise organisatsioonile“ on minu jaoks kummaline kuna ei väljenda oma liikmete kaitsmise huve. Vastupidi, selline väide näitab üleolevat suhtumist organisatsiooni liikmetesse ja nende vajadustega mitte arvestamist.

Kokkuvõtteks arvan, et autorikaitse ja intellektuaalomandi käsitlus on aegunud ja ei käi ühiskonnas toimuvate muutustega kaasas.

Vaba tarkvara kui oluline eeldus - minu kogemus Ubuntu kasutamisel.

   Minu esmane kokkupuude Linuxiga oli aastal 2000 kui soetasin oma esimese kodu arvuti.

Vaba tarkvaraga seotud põhiõigustest ei teadnud ma tollajal midagi. Mõte võtta kasutusele Linux lähtus ratsionaalsest vaatepunktist kuna leidsin, et mõistlik on osta piisavalt hea riistvaraga arvuti ja kulutada minimaalselt, kui üldse, tarkvarale.

   Esmane kogemus jäi siiski üsna pealiskaudseks kuna MS Windowsi kasutajana tundus Linuxi maailm päris keeruline, eriti kui arvestada seda, et kodusest arvutist sai ka abikaasa üks olulisi töövahendeid.

Uus huvi tekkis aastal 2007 seoses Ubuntu arenguga. Tahtsin proovida kas ma saan kogu oma vajaliku koduse arvutikasutuse viia Ubuntu peale. Sai küll, Ubuntu tundus piisavalt intuitiivsena ja kui oma mõistusest puudu jäi sai internetist otsides probleemidele abi.

  Vaba tarkvaraga seotud põhiõigustest lähtun Ubuntu kasutusel peamiselt õigusest kasutada Ubuntut mistahes eesmärgil.

  Ubuntu puhul meeldib, et internetis leidub väga palju erinevaid rakendusi, millest suur osa on samuti vaba tarkvara. Vaba tarkvaralisi rakendusi kasutades olen ehitanud koduse meediaserveri, ning tegelenud video töötlusega.

Kõik see on huvilise jaoks küllaltki käepärane, kuid siiski nõuab tahtmist ja soovi tegeleda tarkvara seadistamisega. Tunnen käsurel ennast päris hästi ja ei kujuta ette, et peaksin seadistamise juures kasutama mingeid GUI põhiseid juhendeid – see oleks kohmakas ja aeganõudev.

   Seni olen Ubuntu 6-kuulise uuendustsükliga kaasas käinud. Tundub põnev saada iga poole aasta tagant uus operatsiooni süsteem arvutisse. Iga uue Ubuntu versiooni paigaldus on läinud küll lihtsamaks, aga siiski nõuab tahtmist tegeleda seadistamisega.

   Minu jaoks on Ubuntu kasutusel siiski ka kaks piirangut:

Esiteks ei ole saanud täielikult üle minna Ubuntule tööarvutis kuna alati on leidunud mõni oluline rakendus, mis töötab korrektselt ainult Windowsi keskkonnas. See tõttu olem pidanud jääma nn dual boot lahendusele.

Teiseks on raske sundida minna Windowsilt üle Ubuntule pereliiget, kelle jaoks on arvuti eelkõige Word tekstiredaktoriga töövahend ja kes töötab haridusasutuses, kus lisaks Windowsi olemasolule on vast kuuldud iPhonest ja iPadist kuid mitte Linuxist.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et vaba tarkvara kasutamise propageerimisel või piiramisel on määrav roll koolis või töökohal kehtestatud tarkvara poliitikal.