Raymondi Hacker-HOWTO

Eric S. Raymond Hacker-HOWTO kirjeldab häkkerite suhtumist nende igapäeva tegemistesse, ümbritsevasse maailma ja teadmistesse mida üks häkker vajab. Samuti leiab sealt praktilisi juhiseid kuidas saada häkkeriks.

Asudes lugema Raymond Hacker-HOWTO-d ei osanud sellest eriti midagi arvata. Pigem oli minu suhtumine tõrjuv, arvasin eest leidvat kirjelduse vastandumisest pärismaailmaga ja ei midagi mõtlema panevat. Kas mu eeldused olid petlikud saad teada kui viitsid edasi lugeda.

Ok. Algatuseks tegi autor selge vahe sisse häkkerite ja kräkkerite vahel ja andis ühemõtteliselt mõista, et viimastega ta ennast siduda ei lase. Ei midagi põrutavat, samas lihtsalt ja lühidalt asi äraseletatud.

Probleemid mis ootavad lahendamist. Eesmärk on ju üllas, kes ei tahaks omada oskaja probleemilahendaja kuulsust. Kuid siiski, mind paelus „probleemide lahendamise“ lõigus viide eneseusule ja õpivõimele. Need omadused on minuarvates ka päris elus väga olulised. Kas need on sihikindla tegevuse tulemusena arendatavad?

Mõttetera, et ühegi probleemi lahendamiseks ei peaks kulutama kaks või enam korda aega tundub igati mõistlik, eriti kui lugeda lisamärkust lahendusest õppimise ja asjade paremini tegemise kohta.

Kui jõudsin punktini, mis kirjeldas häkkerite vajadust teha omal vabal tahtel asju mis on igavad ja nürid jäin vist esimest korda teksti üle sügavamalt järgi mõtlema. Arvamus, et ühtegi mõtlemisvõimelist inimest ei tohi kunagi sundida igavasse olukorda tundus kuidagi väga omasena. Kas ma mitte ise pole viimasel ajal sellise vabaduse poole püüelnud? Informaatika õppiminegi sai selle pärast ettevõetud. Tundsin, et Eric S. Raymond kirjutab asjadest mis on elus olulised.

Ma ei ole kõigega nõus mida ta kirjutab näiteks suhtumisest ja kompetentsist: „Seetõttu pead sa õppima umbusaldama paljast suhtumist ja austama igasugust kompetentsi“. Jah, kompetents on oluline, kuid ainult kompetents ilma õige suhtumiseta ei toimi. Kompetents on asi mida mõtlev inimene õiges keskonnas arendab vabatahtlikult, kuid suhtumist ei muuda tihti miski. Võib olla ainult isiklikult läbi elatud piisavalt valus kogemus. Mitte sobiv suhtumine võib ärgitada protesti meelsust või nakkatab teisi meeskonna liikmeid.

Häkkeri põhioskuste peatükki ei näe põhjust pikemalt arvustada. Kui siis ainult, et Java sobib minu arvates päris hästi esimeseks programmeerimise keeleks. Lugesin 2-3 päeva internetis leiduvat juhist ja olen võimeline iseseisvalt lihtsamaid programme kirjutama. Tõsi, kunagi 80-date alguses õppisin keskkoolis Basicu nimelist keelt ja mõni aasta hiljem sai ülikoolis isegi paar korda TMS protsessoritele masinkeeles programmi kirjutatud.

Kokkuvõtteks leian, et Eric S. Raymond oma kirjatükis „Hacker-HOWTO“ kirjeldab lihtsate sõnadega asjadest, mis peaksid korda minema igale IT-ga lähemalt kokkupuutuvale inimesle. Ma arvan, et sõna häkker ja mõne vajaliku kompetentsi täiendamise-muutmisega on tema soovitused ülekantavad igasse valdkonda.

Tarkvara- ja sisulitsentsid

FreeBSD litsents on saadud BSD litsentsi lihtsustamisel, eemaldades reklaami ja muud BSD litsentsi piiravad klauslid. Seda vaba tarkvara litsentsi loetakse ühilduvaks GNU GPL litsentsiga.

FreeBSD litsentsi näol on tegemist vaba tarkvara nn. mitte-copyleft litsentsiga, mis tähendab, et FreeBSD litsentsiga tarkvara koodi võib kasutada ka piiratud õigustega või äritarkvara loomiseks.

Selle litsentsi eripära tuleneb tema äärmisest lihtsusest kuna tarkvara kasutust sätestab ainult kaks punkti, mille sisuks on, et FreeBSD litsents lubab tarkvara ja selle lähtekoodi kasutamist mis tahes eesmärgil muudetuna või mitte kui säilitatakse või taasesitatakse copyright märge ja igasuguste garantiide puudumise teade.

Litsents jätab koodiloojate otsustada kas nad soovivad koos tarkvaraga levitada selle lähtekoodi või mitte. Litsents sobib hästi tarkvara arendajatele, kes tahavad oma töö eest raha teenida. Litsents on mõeldud soodustamaks loodud tarkvara kommerts kasutusse võtmist kuna ei sea sellele mingeid piiranguid. FreeBSD litsents sobib hästi programmeerijatele, kes soovivad keskenduda tarkvara arendamisele ja ei taha tegeleda juriidiliste nüanssidega, mis võiksid piirata loodud tarkvara mis tahes moel kasutamist.

FreeBSD litsentsiga vaba tarkvara sobib kasutatamiseks pikaajalistes uurimus või arendusprojektides, mille arenduskeskkond on ajas muutuv ja soovitakse hoida sellega seotud kulud nulli lähedased ning kui soovitakse jätta avatuks võimalus loodud tulemuse juriidiliselt lihtsaks kasutamiseks ärieesmärkidel tulevikus.

FreeBSD litsentsi põhiliseks erinevuseks võrreldes GPL litsentsiga, mis on eelkõige mõeldud avatud koodiga tarkvara kaitsmiseks äritarkvarana kasutusele võtmise eest, on võimalikult minimaalsete piirangute seadmine tarkvara edasisel kasutamisel. See võimaldab FreeBSD litsentsiga tarkvaral jääda avatud koodiga tarkvaraks või kasutada seda arendatava äritarkvara kosseisus vastavalt arendajate vajadustele.

Hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule

Hinnangu andmiseks autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule toon välja kaks näidet, mis minu arvates ei teeni enamiku autorite ega ka tarbijate huve.

Suurfirmade vaheline patendivaidlus nutitelefonide ja tahvelarvutite vallas.

Minu arvates on Apple algatatud pantendivaidlusete taga soov kaitsta oma turupositsiooni nimetatud kaubaturgudel. Selline monopolistlik lähenemine, mille eredamaks näiteks on ekraani luku eemaldamisel kindlate näpuliigutuste patenteerimine, kahjustab ettevõtete vahelist konkurentsi ja pidurdab valdkonna arengut. Ma ei pea õigeks, et on tekkinud terve ärivaldkond, milles tegutsevate firmade ainsaks eesmärgiks on kõikvõimalike tehnoloogia patentide kokkuostmine ja nende omamiselt kasumi teenimine.

Minu arvates peaks patent tagama lahenduse loojate huve, see tähendab, et võimalust teenida loodud lahenduselt väärilist tasu. Tänases ärimudelis saavad patentidelt tulu patentidega hangeldajad mitte lahenduse loojad. Teiseks patendi eesmärgiks peaks olema uute kasulike lahenduste kiire ja laialdane kasutuselvõtt. Paraku näeme tänases lähenemises hoopis arengu takistamist ja piirangute seadmist.

Suurfirmade vahelisest patendisõjast kaotavad selgelt ka tarbijad, sest kui keelatakse teatud turgudel toodete turustamine, peetakse pikki kohtuvaidlusi, ostetakse tuhandeid vajalikke ja mittevajalikke patente kokku, siis paraku kõik need kulud kajastuvad ka toodete hindades.

Eesti muusikavideode YouTubest mahavõtmine autorikaitse ühingu eestvedamisel.

Teine näide peegeldab olukorda kus organisatsioon, mis on loodud autorite kaitseks on muutunud asjaks iseenesest. Sest mille muuga võib seletada olukorda kui muusikud, soovides koguda tuntust laadivad oma videod YouTubesse ülesse ja EAÜ võtab need vastu muusikute tahtmist sealt maha. Tundub, et autorikaaitseorganisatsiooni olemasolu eesmärgiks on autorikaitseorganisatsiooni olemasolu mitte autorite kaitse.

Autorikaitseühingu väide: „Artist ei adu, et on õigused lepinguga ära andnud kollektiivse esinemise organisatsioonile“ on minu jaoks kummaline kuna ei väljenda oma liikmete kaitsmise huve. Vastupidi, selline väide näitab üleolevat suhtumist organisatsiooni liikmetesse ja nende vajadustega mitte arvestamist.

Kokkuvõtteks arvan, et autorikaitse ja intellektuaalomandi käsitlus on aegunud ja ei käi ühiskonnas toimuvate muutustega kaasas.

Vaba tarkvara kui oluline eeldus - minu kogemus Ubuntu kasutamisel.

   Minu esmane kokkupuude Linuxiga oli aastal 2000 kui soetasin oma esimese kodu arvuti.

Vaba tarkvaraga seotud põhiõigustest ei teadnud ma tollajal midagi. Mõte võtta kasutusele Linux lähtus ratsionaalsest vaatepunktist kuna leidsin, et mõistlik on osta piisavalt hea riistvaraga arvuti ja kulutada minimaalselt, kui üldse, tarkvarale.

   Esmane kogemus jäi siiski üsna pealiskaudseks kuna MS Windowsi kasutajana tundus Linuxi maailm päris keeruline, eriti kui arvestada seda, et kodusest arvutist sai ka abikaasa üks olulisi töövahendeid.

Uus huvi tekkis aastal 2007 seoses Ubuntu arenguga. Tahtsin proovida kas ma saan kogu oma vajaliku koduse arvutikasutuse viia Ubuntu peale. Sai küll, Ubuntu tundus piisavalt intuitiivsena ja kui oma mõistusest puudu jäi sai internetist otsides probleemidele abi.

  Vaba tarkvaraga seotud põhiõigustest lähtun Ubuntu kasutusel peamiselt õigusest kasutada Ubuntut mistahes eesmärgil.

  Ubuntu puhul meeldib, et internetis leidub väga palju erinevaid rakendusi, millest suur osa on samuti vaba tarkvara. Vaba tarkvaralisi rakendusi kasutades olen ehitanud koduse meediaserveri, ning tegelenud video töötlusega.

Kõik see on huvilise jaoks küllaltki käepärane, kuid siiski nõuab tahtmist ja soovi tegeleda tarkvara seadistamisega. Tunnen käsurel ennast päris hästi ja ei kujuta ette, et peaksin seadistamise juures kasutama mingeid GUI põhiseid juhendeid – see oleks kohmakas ja aeganõudev.

   Seni olen Ubuntu 6-kuulise uuendustsükliga kaasas käinud. Tundub põnev saada iga poole aasta tagant uus operatsiooni süsteem arvutisse. Iga uue Ubuntu versiooni paigaldus on läinud küll lihtsamaks, aga siiski nõuab tahtmist tegeleda seadistamisega.

   Minu jaoks on Ubuntu kasutusel siiski ka kaks piirangut:

Esiteks ei ole saanud täielikult üle minna Ubuntule tööarvutis kuna alati on leidunud mõni oluline rakendus, mis töötab korrektselt ainult Windowsi keskkonnas. See tõttu olem pidanud jääma nn dual boot lahendusele.

Teiseks on raske sundida minna Windowsilt üle Ubuntule pereliiget, kelle jaoks on arvuti eelkõige Word tekstiredaktoriga töövahend ja kes töötab haridusasutuses, kus lisaks Windowsi olemasolule on vast kuuldud iPhonest ja iPadist kuid mitte Linuxist.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et vaba tarkvara kasutamise propageerimisel või piiramisel on määrav roll koolis või töökohal kehtestatud tarkvara poliitikal.

Virtuaalmaailmad

  Minu virtuaalmaailma kogemus on senini piirdunud vaid teiste muljete kuulamisega.
 "Esmakohtumine" Second Life keskkonnaga leidis aset umbes 2 aastat tagasi kui juhtusin raadiost kuulama kuidas Daniel Vaarik ja Välisministeeriumi asekantsler Marten Kokk (nime osas võin ka eksida) rääkisid õhinal Eesti Saatkonna avamisest virtuaalmaailmas, et see on Eesti e-arengu looginine samm ja et oleme maailmas vist kolmas riik kes saatkonna avamiseni Second Lifes on jõudnud. Arutelu Second Life keskkonna kui uue suhtluskeskkonna üle oli põnev ja kuulasin seda huviga. Samas ei pidanud ma vajalikuks tõtata arvuti taha ja luua endale Second Lifes konto.
   Hiljem on mul olnud mitmeid võimalusi küsida inimestelt otse, kes ise reaalselt Second Life keskkonnas toimetavad, nende muljeid.
Tehnoloogia huvilised ise seisvad uudistajad on väitnud, et tundsid ennast virtuaalmaailmas üksikuna ja eksinuna. Arvan, et see peegeldab pärismaailma kogemust kui inimene satub ootamatult võõrasse kultuuri keskkonda ilma et ta tunneks kedagi või oleks selle kultuuri tavade ja käitumisnormidega varem tutvunud.
   Olen kuulnud ka teistsugust näidet ühelt õpetajalt, kes oli Second Lifega kokkupuutunud mingil koolitusel. Tema arvas, et on väga värskendav peale pikka väsitavat tööpäeva heita diivanile, avada arvuti ja sukelduda virtuaalmaailma. Ei ole mingit vajadust minna kesklinna kohvikusse, vaid palju mugavam paik inimestega kohtumiseks ja suhtlemiseks on Second Life.
Paraku ei ole ka need vestlused lõppenud sellega, et minus on tekkinud soov Second Life ise järgi proovida.
   Tahan välja tuua veel üht liiki virtuaalmaailma kogemuse - selleks on kino. Minu jaoks on muljet avaldanud kaks filmi: "Matrix" ja "Surrogaadid". Need filmid kujutavad ajajärku kus inimesed elavad isoleeritult, kogu suhtlus ja elu käib arvutite poolt loodud virtuaalmaailmas. Kui "Surrogaatides" kasutavad inimesed virtuaalmaailma kõigeks, mida on vaja teha väljaspool kaitsvaid koduseinu, samas "peale tööd" on kodus siiski päris elu säilinud, siis "Matrixis" on nn esimene elu inimestelt täielikult ära võetud.
   Arvan, et fantastikal on oma koht tulevikust jutustamisel ja minu laps ei tunne ennast mõnes virtuaalmaailma keskkonnas üksiku ning eksinuna, kuid loodan siiski, et esimene maailm säilitab oma koha ja filmides kirjeldatu aitab meil paremini näha virtuaalmaailmadega kaasnevaid ohte ja hoiduda nende realiseerumise eest.

Folksonoomia näited

Märgendamine toimib päris hästi uudiste blogides, näitena võib tuua Kohviku  kust leiab siltide abil kiirelt hetkel huvi pakkuva teema. Samuti toob sildipilv selgelt esile lugejate seas kõige popimad jututeemad: ajakirjandus, poliitika, kuulsused, suhted.

Minu arvates märgendamine ei sobi väga hästi toote ülevaateid tegevale veebilehele. Ühe näitena toon LED televiisorite ülevaateid tegeva lehe http://www.ledtvreviews.co.uk/ . Lehel on küll sildid olemas, kuid kasutajana pigem soovin uurida mõnda kindlat televiisori mudelit mitte ajaviiteks leida mõnda põnevat toote kategooriat . Lisaks on sellel konkreetsel lehel sildid peidetud kuhugi kaugele lehekülje alla serva ja ei hakka lehekülge külastades hästi silma.

Lõpetuseks toon veel ühe näite hästi toimivast sidlistamisest. Folksonoomia kasulikust internetis tunnetan enim gmailis oma e-kirju sildistades ja hiljem soovitud kirja sildi järgi otsides.

 

Wiki-maailm

  Wikipedia looja Jimbo Wales küsimusele: "Kuidas võiks Wikipediat veelgi paremaks teha?" vastates pean tõdema, et Wikipedia on koht kust enamasti alustan oma otsinguid kui soovin saada ülevaadet mõnest minule huvi pakkuvast, aga võõrast teemast. Päris tihti on selleks teemaks tehnoloogiaga või mõne kohaga/riigiga seonduv. Kuna teen seda uuesti ja uuesti, siis võib öelda, et olen teenusega üsna rahul. Siiski tuleb pähe paar asja, mis võiks veelgi paremini olla.

   Esiteks, lugedes mõne nime taha peituva märksõna kohta seletusi olen vahest mõelnud, et artikli kõrval võiks kuvada viite sama märksõna kasutamise kohta teistes valdkondades. Muidugi valdkondi, mida kuvada tahaks ise määrata. Tehes alles otsingut pakub Wikipedia välja erinevaid valikuid samast märksõnast, samas seos valdkonnaga tuleb ise ära tunda.

  Teine ja olulisem täiendus puudutab eestikeelset Wikipediat. Kasutan seda suhteliselt harva kuna mind huvitavatel teemadel, nagu näiteks tehnoloogia on seal enamus artiklid väga „punased“ või teema üldse puudub. Arvan, et Wikipedias kui puudub märksõna kohta artikkel võiks olla kõrval viide teises keeles Wikipediale kus vastav artikkel on piisava põhjalikusega kirjeldatud. Selline uuendus teeks eestikeelse Wikipedia minu jaoks atraktiivsemaks.